Tere taas kõik paadirallientusastid

Taas on kätte kätte pühapäev. Kolme nädala pärast pühapäeval meenutate taas ühte väga vinget seiklust oma elus. Mõtlete kindlati, kus oleks saanud veidi paremini läbida ja miks ikka oli vaja Kaussjärve peal nii kõvasti pingutada, et kolme järgneva järve läbimist tuleb meenutada üles laetud videost.

Minu nädal pole just möödunud kõige eeskujulikumalt treeningute mõttes. Esmaspäene jooks ja staatika harjutused said kenasti tehtud. Teisipäevane jõusaal asendus väga liikuva tööpäevaga (10 000 sammu) ja mõningate asjade tassimisega. Kolmapäeval käisin sel korral jooksmas Pae pargis. Polnud seal kunagi käinud ja isegi ei teadnud sellised koha olemasolust. Seda et seal mingi veekogu on, sain teada läbi selle, et üks kord uppus sinna üks mees ja nägin tee ääres palju päästetehnikat ja hiljem uudistest kuulsin, et see ongi pae karjäär.
Tänaseks on sinna ümber tehtud väga meeldiv jooksurada. Kellel soovi pehme multsiga kaetud rajal joosta, siis on see üsna mugav koht. Muidugi multsist tekkiv tolm määrib kõik riided ja erkkollase sisuga jooksutossud on nüüd tuhmkollased, aga muidu on mults mõnus!

Neljapäeval käisin jõusaalis ergomeetrit sikutamas ja kangitrenni tegemas. 2 aastat tagasi tõmbasin iga päev ergomeetrit 40 min soenduseks, nüüd oli 30 minutit ka ikka päris pikk aeg. Tõmban iga 5 minuti järel 2 minutit ühele ja 2 minutit teisele küljele, et treenida veidi paadirallispetsiifiliselt. Ise tunnen, et sellest on hiljem rallil palju abi. Reede oli edukalt puhkepäev ja see pikenes sujuvalt ka nädalavahetusele.
Laupäev ja pühapäev olin filmitööga nii hõivatud, et treening jäi veidi soiku. Keha kindlasti teatavat stabiilset koormust sai ja mingit peesitamist polnud, seega enda peale väga pahane selle pärast pole. Uuel nädalal uue hooga, ootan Oliverilt treeningplaani :)

Vastus küsimusele: Eelmise postituse alla esitati küsimus paadis asetsemise kohta. Meie Oliveriga sõidame ees-taga, kuna selliselt saame lihtsalt poolt vahetada, käsi ei jää valusaks ning kuna meile sobib mitte pidev maksimaalne pingutus (Oliverile kui endisele võrkpallurile sobib tsükliline pingutus) ja kui igal järvel vahetame, kes on ees, kes taga, siis tagumine saab veidi puhata. Kogu selle stiili juures on miinuseks see, et sõudma peab ilusti samas rütmis, tagumine peab pidevalt jälgima ja tegelema paadi sirgelt hoidmisega, sõitjad peavad olema soovitavalt samas kaalus. Paati on sellise stiili juures sirgena hoida oluliselt keerulisem ja paat on ebastabiilsem.

Lugu:

Lubasin rääkida stardieelsest tegevusest. Meie stardi ettevalmistus algab lõunasöögiga. Rõugesse kokku tulnud sõbrad teevad minu kulul alati nalja, et Taavi, kas sa grillvorsti ikka sõid.
Nimelt ühel aastal sai veidi lõuna ajal grillvorstiga liialdatud ja suure pingutuse ajal tulid vorstid taas üles ja juhuslikult jäi see ka video peale, kuidas kalu toitsin. Tegelikult juhtus see mõned aastad varem ka, aga siis oli põhjuseks see, et oli paadiralli ajaks haigestunud ja eelmisel õhtul oli veel palavik 38,6 ja haigena pingutades tuli osa sööki välja.

Aga lähme siit kõrvalepõikelt tagasi tüüpilise paadiralli stardieelse lõuna juurde. Nimelt sööme tavaliselt lõunaks makarone ja salatit või kartulit. Midagi väga rasket ei suuda tavaliselt kuuma suvepäevaga nagunii sisse süüa. Seejärel teeme paadile, vestile ja joogipudelitele kontrolli, et kas kõik olemas. Mõni aasta otsime pudeleid rinna peale nii kaua et tulebki juba starti minna.
Rinna peale kinnitame plastikust topsid koos jäikade kõrtega. Topsid rinnal on kui meie firmamärk. Topsid on selleks, et me ilma käsi aerust lahti laskmata saaksime juua. Jooksu pealt ei lähe jook alla, rapub nii kõvasti ja sõidu peal läheb paat kohe risti kui üks ei tõmba.

Igaljuhul, kui lõuna keres ja vajalikud asjad koos, teeme väikese uinaku. Tavaliselt 30-60 minutit. Siis paneme end riidesse. Riideid ma ütleks, mida vähem seda parem, sest kõik saab märjaks ja on ebamugav. Seejärel võtame vilusse pandud paadi ja seame ta enam vähem võistlusvormi.

Mõnel aastal tegime ka väikese paari kilomeetrise soojendusjooksu, aga juba mõnda aega jookseme paadiga starti ja seegi on juba päris väsitav. Viimastel aastatel on minul ka olnud alati üsna palju mässamist kaameratega, mis võtab oma aja ja tavaliselt tekivad küsimused ikka viimasel minutil.

Starti minnes on juba väike närv sees, pulss on kindlasti tõusnud. Viimane lõik stardini möödub meie jaoks Kaussjärve ületades. Sõidame rahulikult ja vaatame kuidas rahvas juba stardiks valmistub, mul on mulje et me vist jääme alati hiljaks :)  Igaljuhul, üle järve sõit pole meie jaoks tähelepanu saamiseks, vaid teeme seda seetõttu, et see on kõige lühem tee meie kodust starti ja meil on vaja paati jahutada. Püüame paati võimalikul kaua veega kokkupuutes hoida, et mitte lasta paadil liialt paisuda.
Ühel aastal, kui võitsime, oli niivõrd kuum suvepäev, et olime starti kaasa võtnud sügavkülmas hoitud käterätid. Kui formelis on enne starti rehvide ümber soojakotid, siis Taavi ja Oliver Lüütsepp'a paadi peal olid enne starti külmad käterätid - nii kuulutas kommentaator rahvale, kui meie Suurjärvelt finišisse vaid mõned sekundid enne järgmiseid paatkondi jõudsime. Seega väga oluline stardieelne tegevus on seega paadi eest hoolitsemine, selle viimasel hetkel õigesse rõhku pumpamine, pidev jahutamine jne.

Enne starti käime vaatame alati üle ka kalda, et kus kohast vette lähme, kaardistame pehmemad kohad, vaatame üle roikad jne. Samuti hindame kes on meie kõrval stardis, kes võiks valida meiega sama koha, et keda me peame stardis jälgima silmanurgast, et nad oma aerudega meie paati ära ei lõhu jne.

Enne starti teeme ka mõned venitused, võtame sõõmu juua, haarame paadi ühte ja aerud teise kätte, mina panen ka kaamera salvestama ja siis vahetult enne starti on meie tradistioon juba 13 aastat...aeruplaks - ning võrratu seiklus võibki taas alata!

20 päeva aeruplaksuni..